Üldjuhul arvatakse, et krohmseente mitmekesisus põllumajandusmaastikel on madal võrreldes looduslike kasvukohtadega. Meie järeldoktor David võrdles hiljutises artiklis koos kolleegidega sojaoa põldude ja seal lähedal asuvate looduslike metsade krohmseente kooslusi. Selleks koguti juureproove 12 liiki taimedelt ning lisaks võeti samadelt aladelt ka mullaproovid. Autorid leidsid, et peremeestaim mõjutas arbuskulaarmükoriisssete seente elurikkust ja koosluste liigilist koosseisu. Lisaks leiti, et kõige suurem krohmseente mitmekesisus esines aladel, kus mulla fosfori ja lämmastiku sisaldus oli madal. Sõltumata mulla keemilisest koostisest oli sojaoa põldudel rohkem ruderaalseid (nö umbrohu-) seeneliike kui looduslikes metsades. Need tulemused tähendavad, et põllumajandusmaastike muldade seenekooslused võivad olla sama rikkad kui loodusmaastike omad, kuid sisaldavad suuresti erinevaid seeneliike, mis aga omakorda võivad toimida väga erinevalt loodusmaastike seentest.

Globaalselt muutuv kliima võimaldab paljudel liikidel oma senist levikuareaali laiendada ja asustada alasid, kus seni oli nende jaoks liiga külm. Seni on oldud arvamusel, et levikuareaali laiendavad taimed käituvad sarnaselt invasiivsete taimedega ja võivad oma uues areaalis ökosüsteeme märkimisväärselt mõjutada. Meie töögrupi liikme Kadri Kooremi värske artikkel ajakirjas OIKOS aga viitab sellele, et levikuareaali laiendavate taimede mõju ökosüsteemile võib sõltuda sellest, kas lisanduval liigil on uues areaalis lähedasi sugulasliike või mitte. Nimelt leidsid Kadri ja tema kaasautorid Hollandi Ökoloogia Instituudist oma artiklis, et kuigi kõik uuritud levikuareaali laiendavad liigid pärssisid uues areaalis herbivooride kasvu, siis ainult ilma lähedaste sugulasteta levikuareaali laiendavad taimed surusid alla kohalike taimede kasvu. Selliste teadmiste lisandumine võimaldab paremini ennustada, milliseid tagajärgi levikuareaali laiendavate taimede lisandumine kohalike ökosüsteemide jaoks kaasa toob.