Kuivõrd arbuskulaarmükoriisseid (AM) seeneliike on vaid ca pooltuhat ning nendega sümbioosis elavaid taimeliike sadu tuhandeid, võiks arvata, et taimedel pole valikut ning tuleb leppida kõigi seentega, mis saadaval on. Siim-Kaarli ja teiste töörühma liikmete avaldatud artiklis kasutati võrgustikuanalüüsi meetodeid ning taime- ja seenekoosluse täielikku kirjeldamist, et uurida, kas taimede ja AM seente vahel esineb partnerite eelistamist. Ilmnes, et kõik päris kõigiga ikka ei sobi, kusjuures valivamad on rohundid ning taimed, kelle jaoks mükoriisa moodustamine ei ole ilmtingimata kohustuslik.

Eesti mükoloogiaühingu aastakoosolek Actiones toimus 8. detsembril Tallinna Loomaias.Taimeökoloogia töörühmast pidasid ettekanded värske doktor Jane Oja, kes rääkis orhideede mükoriisast ning teadur Inga Hiiesalu, kes kõneles krohmseente kooslustest Himaalaja kõrgmäestikus. Lisaks valiti 2019. aasta seen – soomustindik!

Claudia on Brasiilia São Paulo Ülikooli järeldoktor, kes uurib suurte herbivooride kadumise ökoloogilisi tagajärgi taimedele ja arbuskulaarset mükoriisat moodustavatele seentele atlantilises metsas. Tartus õpib Claudia seenekooslute molekulaarset ja statistilist määramist mulla ja juureproovidest, mille ta on kogunud pikaajalistelt eksperimentidelt Brasiiliast. Tartus juhendab Claudiat Maarja Öpik. Claudia on avatud mitmesugustele koostöövõimalustele ning loodab leida siit palju uusi kontakte. Meie soovime Claudiale Tere Tulemast ning loodame, et tema siinviibimine on viljakas ja põnev!

5. detsember on rahvusvaheline mullapäev. Juba üheksandat korda toimus selle tähistamiseks Eesti Maaülikoolis samanimeline üritus, kus sel aastal oli keskseks teemaks mullaelustik. Meie töörühmast tegi üritusel ettekande Maarja Öpik, kes avas kuulajatele mullas elavate seente peidetud maailma. Ühtlasi kuulutati mullapäeval välja aasta muld 2019 - madalsoomuld (võime kihla vedada, et kuskil, millalgi, tuleb see viktoriin, kus seda teadma peab). Nii nagu naistepäevagagi, tasub ka meie muldi silmas pidada sagedamini kui korra aastas - on nad ju elu kandjad ja andjad.

Hiljuti ilmunud teadusajakirja New Phytologist erinumbriga jõudsid avalikkuse ette koguni viis artiklit, mille autoriteks meie töörühma liikmed! Erinumber võtab kokku ja asetab laiemasse konteksti Prahas rahvusvahelisel mükoriisakonverentsil (ICOM9) esitletud kaalukaimad tööd. Erinumbrist võib leida nii juhtumianalüüse, metodoloogilisi teste kui ka arutelusid ja kommentaare. Meie näitame kuidas krohmseened reageerivad rohumaade hülgamisele või nende üle väetamisele. Samas arutleme, kuidas neid seeni paremini keskkonnast tuvastada ning mida liigi mõiste molekulaarsete meetodite kasutamisel üldse tähendab. Palju põnevust pakub ka krohmseente potentsiaalne roll pärastjääaegsete endiste elupaikade taas-asustamisel. Meie oleme rõõmsad ning täname ka oma kaasautoreid Hiinast, Ameerika Ühendriikidest, Kanadast ja Soomest!

 *Bruns TD, Corradi N, Redecker D, Taylor JW, Öpik M. 2018. Glomeromycotina: what is a species and why should we care? New Phytologist 220: 963–967.
*Jiang, S, Liu, Y, Luo, J, Qin, M, Johnson, N, Öpik, M, Vasar, M, Chai, Y, Zhou, X, Mao, L, et al. 2018. Dynamics of arbuscular mycorrhizal fungal community structure and functioning along a nitrogen enrichment gradient in an alpine meadow ecosystem. New Phytologist 220: 1222–1235. 
*Lekberg Y, Vasar M, Bullington LS, Sepp S-K, Antunes PM, Bunn R, Larkin BG, Öpik M. 2018. More bang for the buck? Can arbuscular mycorrhizal fungal communities be characterized adequately alongside other fungi using general fungal primers? New Phytologist 220: 971–976. 
*Neuenkamp L, Moora M, Öpik M, Davison J, Gerz M, Männistö M, Jairus T, Vasar M, Zobel M. 2018. The role of plant mycorrhizal type and status in modulating the relationship between plant and arbuscular mycorrhizal fungal communities. New Phytologist 220: 952–953. 
*Zobel M. 2018. Eltonian niche width determines range expansion success in ectomycorrhizal conifers. New Phytologist 220: 947–949. 

25-27. oktoobril kogunesid kolme Balti riigi keskkonna-, analüütilise ja rohelise keemia uurijad Vilniusse, et jagada uuemaid teadmisi oma valdkondades. Elusa keskkonna poole teadmisi jagas meie töörühma liige Maarja Öpik, kes tutvustas oma ettekandes, miks on mõtet hoolida mulla mikrobioomist. Eestist osalesid konverentsil ka Ivo Leito Tartu Ülikooli analüütilise keemia õppetoolist, Merike Vaher ja Piret Saar-Reismaa Tallinna Tehnikaülikoolist ning Siiri Saaver Eesti Keskkonnauuringute Keskusest.

Raquel on Vigo Ülikooli doktorant, kes uurib mullafaunat ja süsinikudünaamikat märgaladel. Tartus õpib Raquel tundma märgalade seenekooslusi ja tutvub DNA põhiste määramismeetoditega. Eestis töötab Raquel proovidega, mille ta kogus oma doktoriprojekti raames Loode-Hispaanias. Raqueli juhendab tema siinviibimise ajal Maarja Öpik

John Davison külastas Hiina ökolooge Sichuan provintsis Hiinas. Oma külaskäigul andis ta seminare arbuskulaar-mükoriisaseente biogeograafiast ning ökoloogiliste uurimiste publitseerimisest sealsetele teaduritele ja järeldoktoritele. John külastas China West Normal Ülikooli (Nanchong) ja Hiina Teaduste Akadeemiat (Chengdu). Samuti õnnestus Johnil külastada kohalike teadlaste välitööalasid Tiibeti platool.

Davidi juhitud projekt häiringute mõjudest arbuskulaar-mükoriisa seentele on jõudnud lõpusirgele. Kokkuvõttes leidsid projektis osalenud teadlased, et nii tänapäevased vihmametsa lageraied kui ka traditsioonilised põllumajandusvõtted mõjutavad sealseid seenekooslusi, kuid traditsiooniliste võtete mõju oli palju leebem. Rohkem infot projekti tulemuste kohta leiab siit.

Meie töörühma liige Lena Neuenkamp kaitses edukalt oma doktoriväitekirja „Taimekoosluse ja arbuskulaarmükoriisse seenekoosluse dünaamika rohumaadel muutuva maakasutuse tingimustes“. Lena väitekirja oponeeris professor Catherine Gehring Põhja-Arizona Ülikoolist, kellega peeti maha põnev diskussioon. Kaitsmise järgselt käidi üheskoos vaatamas ka Lena uurimisalasid ning tutvuti Lääne-Eesti iseäralike taimekooslustega. Lena, oleme su üle väga uhked! Wunderbar!

25. mail suundus ajakirjaklubi kontoriseinte vahelt loodusesse. Traditsiooniks saanud akadeemilise õppeaasta lõpumatk toimus Elva jõe luhaniidul ja lähedalasuvas soovikumetsas. Matk viis meid edasi Mosina matkamajja, kus jagasime eduka granditaotluste kirjutamise nippe ja võtsime kokku eelmise aasta tegemised. Avasime ka suplushooaja!

Sellekevadine seenelaager toimus 18.-20. mail Naissaarel. Taimeökoloogia töörühma liikmed Maarja, Tanel, Guille, Teele, Inga ja Jane said osa Naissaare kaunist loodusest ja kuigi kuiva kevade tõttu nappis kevadseeni korjamiseks, jagus seeni õppimiseks ja uudistamiseks. Saarel kohati kevadkogritsaid, liudkogritsaid, mitmesuguseid puuseeni, limaseeni ja lihheniseerunud seeni ehk samblikke.

Teadur Inga Hiiesalu ja doktorant Tanel Vahter osalesid välitöödel Indias, et jätkuvalt täiendada globaalset krohmseente mitmekesisuse andmestikku. Proovivõtualad paiknesid niiskes subtroopilises metsavööndis, mis laiub Põhja-India Himaalaja eelmäestikust India keskosani. Töötada tuli vaheldusrikastes tingimustes, kus mõnel päeval küündis õhutemperatuur 43 kraadini. Põnevate välitööde ajal võis kohata uudishimulikke makaake ja hall-langureid,india piisoneid, paabulinde ja sambari hirvi. Kogutud materjal analüüsitakse DNA-põhiste meetodite abil ja saadud andmed aitavad välja selgitada silmaga nähtamatute krohmseente ülemaailmseid levikumustreid.

21-23 märtsil toimus Spanish Ecological Society (AEET) poolt koos Mediterranean Institute for Advanced Studies (CSIC) ja Baleaari saarte Ülikooli korraldatud esimene Hispaania kursus ökoloogiliste võrgustike analüüsimiseks. Kursus toimus Mallorcal ning sellest võttis osa ka meie töörühma teadur Guillermo Bueno. Kursust juhendasid oma ala tipud, teiste seas Anna Traveset, Amparo Lazaro ja  Carlos Lara. Kursusel käsitleti ökoloogiliste võrgustike analüüsi meetodeid ning nende tuleviku potentsiaali taimeökoloogilistes uuringutes.

Aprillis külastas meid COST projekti KEYSOM raames Dragana Stamenov Novi Sadi ülikoolist, kes tutvus nii arbuskulaarmükoriissete seente mikroskoopilise kui ka molekulaarse määramise metoodikaga. Taimeökoloogia töörühmast juhendasid teda doktorant Siim-Kaarel Sepp ja spetsialist Jane Oja.

10 aastat tagasi korjasid Martin Zobel, Mari Moora ja teised kolleegid esimesed mullaproovid meie globaalsesse andmekogusse. David García de León ja John Davison on viimastel aastatel koos kolleegide Maarja Öpik, Inga Hiiesalu ja Kadri Koorem ning rahvusvaheliste partnerite Yongjun Liu, Huyuan Feng ja Cherdchai Phosri abil selle keerulise andmestikuga kõvasti tööd teinud ning avaldanud tulemused mainekas ajakirjas Global Change Biology. Värske artikkel heidab valgust krohmseentele mõjuvate häiringute tagajärgedele looduslikes ja antropogeensetes elupaikades. Uuringu tulemused näitavad, et krohmseente mitmekesisus langeb häiringute tõttu siis kui looduslik liigirikkus on kõrge ning vastupidi, kasvab siis kui see on madal. Häiringud soodustavad ka ruderaalseid krohmseeneliike. Häiringute mõjusid krohmseentele käsitlevad ka meie viimased artiklid Argentiina sojaoa põldudest ning maakasutuse muutuste mõjudest Eestis.

22-26 jaanuaril toimus ATSC-NERC (Advanced Training short course funded by the Natural Environment Research Council of the UK) kursus Sheffieldi Ülikoolis, kus töötati intensiivselt erinevate ökoloogias kasutatavate demograafiliste mudelitega. Kursusest võttis osalise NERC grandiga osa ka meie järeldoktor David García de León.  David õppis palju uut maailma tippu kuuluvatelt ökoloogidelt, kelle seas  Rob Salguero Gómez, Mark Rees,  Dylan Childs ja Steve Ellner. Praegu on David väga huvitatud AM seente elutsüklist ning loodab vast-omandatud teadmisi ka üsna pea rakendada!

Täname kursuse korraldajaid suurepärase aja eest Sheffieldis!

Üldjuhul arvatakse, et krohmseente mitmekesisus põllumajandusmaastikel on madal võrreldes looduslike kasvukohtadega. Meie järeldoktor David võrdles hiljutises artiklis koos kolleegidega sojaoa põldude ja seal lähedal asuvate looduslike metsade krohmseente kooslusi. Selleks koguti juureproove 12 liiki taimedelt ning lisaks võeti samadelt aladelt ka mullaproovid. Autorid leidsid, et peremeestaim mõjutas arbuskulaarmükoriisssete seente elurikkust ja koosluste liigilist koosseisu. Lisaks leiti, et kõige suurem krohmseente mitmekesisus esines aladel, kus mulla fosfori ja lämmastiku sisaldus oli madal. Sõltumata mulla keemilisest koostisest oli sojaoa põldudel rohkem ruderaalseid (nö umbrohu-) seeneliike kui looduslikes metsades. Need tulemused tähendavad, et põllumajandusmaastike muldade seenekooslused võivad olla sama rikkad kui loodusmaastike omad, kuid sisaldavad suuresti erinevaid seeneliike, mis aga omakorda võivad toimida väga erinevalt loodusmaastike seentest.

Globaalselt muutuv kliima võimaldab paljudel liikidel oma senist levikuareaali laiendada ja asustada alasid, kus seni oli nende jaoks liiga külm. Seni on oldud arvamusel, et levikuareaali laiendavad taimed käituvad sarnaselt invasiivsete taimedega ja võivad oma uues areaalis ökosüsteeme märkimisväärselt mõjutada. Meie töögrupi liikme Kadri Kooremi värske artikkel ajakirjas OIKOS aga viitab sellele, et levikuareaali laiendavate taimede mõju ökosüsteemile võib sõltuda sellest, kas lisanduval liigil on uues areaalis lähedasi sugulasliike või mitte. Nimelt leidsid Kadri ja tema kaasautorid Hollandi Ökoloogia Instituudist oma artiklis, et kuigi kõik uuritud levikuareaali laiendavad liigid pärssisid uues areaalis herbivooride kasvu, siis ainult ilma lähedaste sugulasteta levikuareaali laiendavad taimed surusid alla kohalike taimede kasvu. Selliste teadmiste lisandumine võimaldab paremini ennustada, milliseid tagajärgi levikuareaali laiendavate taimede lisandumine kohalike ökosüsteemide jaoks kaasa toob.

8-9. veebruaril leidis Uppsalas aset NEFOM võrgustiku (North-European Forest Mycologists) konverents-kohtumine. Ettekannetega olid kohal ka meie töörühma liikmed Maarja Öpik (krohmseened parasvöötmelises metsas) ja Tanel Vahter (krohmseened pärast metsa – taastamise perspektiiv), samuti Eesti kolleegid Leho Tedersoo ja Urmas Kõljalg. Kahe päeva jooksul saadi ülevaade metsamükoloogia teadmiste hetkeseisust ning metsade majandamisega seotud probleemidest seenestikule. Maarja ja Taneli ettekanded tõid kohtumisele ka parasvöötmelistes metsades vähemtuntud krohmseente perspektiivi.

Tanel osales ka kohtumisele järgnenud kursusel, kus omandati uusimaid teadmisi ja meetodeid proovide ettevalmistusest molekulaarseteks analüüsideks. Nädala jooksul õpiti tundma ka erinevaid sekveneerimisplatvorme ning nende eeliseid ja puudusi.

Täname nii kohtumise kui ka kursuse korraldajaid põneva aja eest Uppsalas!

Kuigi arbuskulaarmükoriissete (AM) seente liigirikkus võib looduslike, poollooduslike ja degradeerunud kasvukohtade lõikes olla sarnane, mõjutab maakasutuse muutus AM seenekoosluse koosseisu. Doktorant Siim-Kaarel Sepa ja kaasautorite avaldatud artiklis võrreldi AM seenekooslusi mullas ja ühe peremeestaimeliigi juurtes kuues Eesti kasvukohas, alates segametsast ja lõpetades alavaritega. Näidati, et nii maakasutuse intensiivistumine (nt lageraie) kui ka lõppemine (nt alvarite kinnikasvamine) põhjustab nihke AM seenekoosluste koosseisus. Lisaks nähtus, et ühe peremeestaimeliigi juurtes elavad AM seenekooslused on erinevate kasvukohtade lõikes sarnasemad kui AM seenekooslused mullas. Sellest võib järeldada, et peremeestaim võib keskkonnas „kättesaadavate“ seeneliikide seast valida endale sobiva seenpartnerite komplekti.

Potikatsete tulemused viitavad sellele, et taimede ja arbuskulaarmükoriissete (AM) seente koosluste koosseisuliste muutuste vahel on olemas vastastikune seos. Seega võiks ka looduses taime- ja AM seene koosluste varieerumine olla omavahel seotud. Hiljuti ajakirjas New Phytologist ilmunud uuringus kinnitab meie doktorant Lena Neuenkamp koos kaasautoritega taimede ja AM seente koosluste vahelise vastastikuse seose olemasolu alvari rohumaadel. Lääne-Eesti loopealsel läbi viidud uuringu tulemusena leiti, et taimede ja krohmseente koosluste vaheline seos nõrgenes suktsessiooni (avatud alvarilt noore männi metsani) käigus ning vastastikuse seose tugevus varieerus koos taimede arbuskulaarmükoriisse staatusega. Tugev seos taimede ja AM seente koosluste vahele oli proovialadel, kus taimekoosluses domineerisid obligatoorselt AM moodustavad taimed ning nõrk seos aladel, kus taimekoosluses domineerisid fakultatiivselt AM moodustavad taimed. Obligatoorsed AM taimed domineerivad tavaliselt alvaritel (nt liblikõielised, ravimtaimed) ning fakultatiivsed AM taimed domineerivad noortes männimetsades, kus valgustingimused on paljudele alvari taimeliikidele ebasobilikud.

Uuringu tulemused kinnitavad, et taimed ja AM seened on omavahel seotud ka koosluste tasemel ja taimede mükoriisne staatus  –  ehk kui suur on taimede sõltuvus mükoriisast –mõjutab nii taime kui ka seenekoosluste kujunemist. See teadmine on kasulik ökosüsteemide taastamisel, kuna näitab, et loodusliku AM seente koosluse lisamine referentsaladelt on vajalik olukorras, kus taastatavas ökosüsteemis domineerivad obligatoorsetelt AM taimed.

Arvestades ootamatult häid lumeolusid toimus taimeökoloogia ja makroökoloogia töörühmade sõprusliulaskmine, et need linad (artiklid) ikka pikad tuleks. Liugu sai lastud nii pitsakarpide, prügikottide kui vanade postrite peal. Vastlapäev on küll alles 13. veebruaril, aga hea lumeõnne peale ei saa lootma jääda, sest teadagi - parafraseerides vanarahva ütlust "Ega vihm taeva jää!"

Kui me tunneme liike ja kooslusi, mis elasid maakeral väga ammu, ning suudame kirjeldada eluslooduse muutumismustreid paralleelselt suurte ajalooliste kliimamuutustega (nt jääaeg), siis on meil ka võimalus ennustada, mis toimub elusloodusega kaasaegsete globaalsete muutuste käigus. Iidse DNA järjestuste põhjal on võimalik uurida tuhandeid aastaid tagasi eksisteerinud elusloodust. Samas on sellise meetodi kasutamine võimalik vaid tingimustes, kus suhteliselt kergesti lagunev DNA säilib. Arktilistel aladel esinev  igikelts toimib kui hiiglaslik looduslik sügavkülmik, mis säilitab neis paigus kümneid tuhandeid aastaid tagasi elanud organismide DNA. Kopenhaageni Ülikooli professori Eske Willerslevi juhtimisel koguti ulatuslik igikeltsa DNA proovide andmestik, mille alusel rekonstrueeriti taimekooslused, mis asustasid Arktikat kuni  50 000 aastat tagasi. Meie töörühma liikmete Martin Zobel, John Davison ja Mari Moora juhtimisel analüüsiti seda andmestiku uuesti selgitamaks, kuidas taimedega seotud mutualistlike suhete (suhted, mis toimivad vastastikuse kasu saamise eesmärgil erinevate organismirühmade vahel) osatähtsus on mineviku kliimamuutustega seoses varieerunud. Konkreetselt olid vaatluse all kolm mutualismi tüüpi - seenjuur ehk mükoriisa, tolmeldamine ja õhulämmastiku siduv mutualism. Kuna taimkatte kujunemine ja säilimine on oluliselt sõltuv ka taimedele eluliselt vajalike mutualistlike partnerite olemasolust ja iseloomust, võimaldavad need tulemused, mis äsja avaldati ajakirjas Nature Communications ennustada, kuidas praegu toimuvad kliimamuutused võivad taimkatet mõjutada tulevikus.